Kooli ajalugu

Rakvere Ametikool 2008 - …
2008. aastast kannab kool nime Rakvere Ametikool. 2010.a. valmis uus praktikabaasi korpus, kus on moodsa sisseseadega praktikaruumid metalli- ja puiduerialale, autoremonditöökoda, keskkonnatehnika- ja ehituslabor, õpperestoran ning õppeklassid.

2012. a. sai valmis suurejoonelisim remont kooli peahoone ajaloos. Kokku läks kooli uuendamine maksma Euroopa Liidu regionaalarengu fondi ja Eesti riigi rahalisel toel 7,5 miljonit eurot. Majja paigaldati modernsed tehnilised süsteemid, aga ka taastati osaliselt sada aastat tagasi põrandat katnud kiviparketi osad ja endisaegsed värvilahendused. Endisesse aulasse paigutati raamatukogu-lugemissaal, selle kõrvalruumi tõusuga auditoorium. Koolisaal leidis uue koha endises võimlas.

2014. aastast on kooli juhiks Kuno Rooba.

Rakvere Kutsekeskkool 1991 - 2008

1991.a. nimetati kool ümber Rakvere Kutsekeskkooliks. Uue etapi alguseks sai piiride ja võimaluste avanemine Euroopasse. Rootsi Kuningriigi Sandvikeni Pargikooli abiga saadi nii metalli- ja elektritöö seadmeid ja materjale kui ka abi paigaldamises ja juhtnööre nende kasutamiseks. Samuti tuli appi Soome Vabariigi Varkausi Ametikooli pere, kelle abiga uuenes õmblustöökoja sisseseade. 2000. aastal toimus Ameerika Ühendriikide Rahukorpuse abiga arvutiklassi remontimine ja tehnikaga varustamine.

1996.a. asus direktori kohale Jaak Kaseväli. 2001 -2002.a. oli koolijuhi kohal Eero Unt. 2002. aastal valiti direktoriks Hannes Mets.

Rakvere Kutsekeskkool nr. 38 1981 - 1991

1981.a. likvideeriti metsakool ja kogu inventar jaotati rajooni koolidele. Kinnisvara anti ENSV Kutsehariduse komiteele. 1981.a. alustas tegevust Rakvere Kutsekeskkool nr 38. Rahvamajandus nõudis noort kvalifitseeritud kaadrit. Uue kooli direktoriks sai Ülo Torm. Erialasid oli 2: lukksepp-elektrik, maaler (1 a õpe, neid kasutati ka maja remonttöödel). Järgneval aastal erialad uuenesid: mööblitisler, remondilukksepp, lukksepp-sanitaartehnik-keevitaja, õmbleja-motorist, kokk. 

Kohe algas ka ruumide remont. Kapitaalremont läks maksma 250 000 rbl. Esimesel õppeaastal kasutati õppetööks ja elamiseks hoopis internaadimaja, mis oli paremas korras. Esimesena valmis õmblustöökoda.  1983/84 õppeaastat alustati remonditud peahoones. 1985.a. 27. juulil lõpetas kutsekeskkooli I lend.

1991.a. märtsis valmis uus õppetöökoda. Algul seisid ruumid troostitult tühjadena, sest kontaktid Venemaaga olid katkenud. Kokku otsiti vanu seadmeid, kust iganes juhtus.

Sanatoorne Metsakool 1979 - 1981

Varasematel kümnenditel palavalt soositud internaatkoolid kaotasid oma tähtsuse. 1979.a. moodustati hoonete baasil sanatoorne metsakool 8-klassilise koolina, kus olid nii eesti- kui venekeelsed õpperühmad.

Rakvere Internaatkool 1956 - 1979

1956.a. asutati Rakvere Internaatkool (esimesel aastal kandis nimetust Kool-Internaat). Koolijuhina jätkas Jüri Kipper, kuid 1957. aastast Ants Sillar. Uue kooliliigi loomise põhjenduseks toodi NLKP XX kongressil, et laste kasvatamise ja õpetamise eest hoolitseb riik. Eesti esimese internaatkoolina tekkis kool peale Narva ka Rakverre. Internaadimajad olid esialgu neljas kohas. Kooli peahoones ja kõrvalmajades olid õppekabinetid, töötoad, raamatukogu, lugemistuba, võimlemissaal, aula. Rakvere linn eraldas veel 50 hektarit maad, et sinna rajada õppe-abimajand. Tuginedes tollal populaarse pedagoogi Makarenko meetodile, moodustati 1957/58 segarühmad erivanuselistest õpilastest. Algul teostus see raskelt, kuid ajapikku kujunes välja nagu perekondlik vanuseline tööjaotus ja aasta pärast saadi tõdeda, et kooli sisekord oli muutunud paremaks, õpilased sõbralikumaks, korralikumaks ja kollektiivsemaks. Senise rivikorra ja loenduse asemel oli võimalik laste vaba aega sisustada kohviõhtute, kohtumiste, kontsertide, isetegevuse, ekskursioonide, ettekannetega.

1959/60 asuti õpetama ka nn tootmisõpetust: mööblitisleri ja õmbleja erialal, lisandusid vanempioneerijuhi ja treiali omad. 1963.a. kadus treiali eriala.

Juurdeehitustena valmisid internaadikorpus (1959 – 61), mille keldrikorrusel olid saun ja 25 m ujumisbassein, ja katlamaja (1961). Samal perioodil ehitati ka garaažimaja ja  2-korruseline õppetöökodade maja (1961). Kooliaeda ehitati kasvuhoone.

1961/62 õppeaastal alustati inglise keele süvendatud õpetamist. Arendati välja keelekabinetid koos vajaliku tehnikaga. Suurt rõhku pandi kehalisele kasvatusele, mille tegemist toetasid väravpalliväljak, mängudeväljak, võimla, suusa- ja uisubaasid.

1974.a. määrati uueks direktoriks Tiit Aruste. Füüsikakabinet sisustati tolleaegse tipptehnikaga (televiisor, valgustahvel).

Rakvere Pedagoogiline Kool 1950 – 1957

1950. aastal nimetati õpetajate seminar ümber pedagoogiliseks kooliks. Kommunistlikus kõnepruugis tähendas see ülesannet kasvatada uut, nõukogude inimest rangelt nõukogude pedagoogika ja kommunistliku kasvatuse printsiipide alusel.

1951.a. tehti põhjalik remont aulas, kus võeti maha tsaariajast jäänud altariruumi uksed, laiendati lavaauku ja ehitati lavapõrand. 1953.a. tehti suur remont võimlas ja võimla eesruumis. 1954.a. ehitati peahoone lõunatiivale juurde stiililt sarnane kolmekorruseline osa, millega saadi ruumi juurde köögile, sööklale, einelauale ja klassidele. Ehitus- ja korrastustöödeks kulus palju raha ja tööjõudu – 1947 – 1954 saadi riiklikust eelarvest peaaegu 1,4 miljonit rubla. Õpilaste tööjõudu kasutades säästeti ligi miljon rubla. Tolleaegsed õpilased mäletavad hästi, kuidas kanti kanderaamiga mulda ja pinnast staadioni ja mängude väljaku rajamisel.

1953.a. nimetati kool Fr. R. Kreutzwaldi nimeliseks. 1957. aastaks, kui pedagoogiline kool oma tegevuse lõpetama pidi, oli kogu territoorium korrastatud: Piiri tänava ääres 1952.a. ehitatud kivipostidega aed,  aia ääres mängude väljak pumbamajaga, mis võimaldas talvel muuta ala liuväljaks, korralik staadion, õppe-katseaed basseini ja purskkaevuga, õunapuuaed, lasketiir. Väravast viis maja ette kivisillutisega sõidutee, mille äärtes pakkus varju pärnapuude allee.

Õpetajate Seminar 1947 – 1950

Sõja järel olid koolihooned nõukogude sõjaväe käes. Esimese korruse akendest paistsid hobused ja trepiastmed olid sõnnikust ümmargused.

1945.a. taasavatud õpetajate seminar alustas oma tööd Rakvere I Keskkooli ruumides, taotledes samal ajal sõjaväelt endiseid hooneid tagasi. Alles 1947.a. see õnnestus. Sõjavägi andis varad üle aktiga, kus kinnitati, et kõik on kasutuskõlbulik, kuid tegelikult oli majas kohti, mis olid varisemisohtlikud. Sõjakahjustused ja rüüstamisjäljed olid suured nii maja sees kui väljas ja ümbruses. Kõik majad vajasid põhjalikku remonti, siseruumid ümberehitamist. Järgnevad tööd kooli ümbruses tehti enamjaolt õpilaste abiga. Direktor Jaan Kurn riskis kuu aega kasutada õpilaste tööjõudu.

Lisaks algkooliõpetajate ettevalmistamisele hakati koolitama vanempioneerijuhte.

Järgnevatel aastatel taastati õppe-katseaed, staadioni kõrvale rajati puuviljaaed, kuhu istutati hulgaliselt õunapuid. 1949.a. toimus vahetus direktori ametikohal – Jaan Kurni asemele sai Jüri Kipper.

Eesti sõjaväe käes 1932 – 1940

1932.a. leiti haridusministeeriumis, et õpetajaid on koolitatud liialt palju ja nii otsustati järk-järgult õpetajate seminarid sulgeda. Sama saatus ootas ka Rakvere seminari. Maju nõudis endale kaitseministeerium 1. Diviisi Staabi, Intendantuuri ja Viru-Järva Kaitseväe Ringkonna Staabi paigutamiseks. Seminar viis oma õppevarad Tartu pedagoogiumisse ja osa said ka ümbruskonna koolid.

Eesti sõjaväe kätte läinud koolimaja kohendati ametiruumideks, klassidesse ehitati vaheseinu, remonditi, aula põranda tugevdamiseks ehitati allkorrusele kaks kivimüüri, mille vahelt pääses rõdule. Kõrvalhoonetesse majutati ohvitserid. Staadioni kasutati riviõppusteks ja sportimiseks. Majade taha ehitati korralik lasketiir. Ka kooliaeda ei jäetud unarusse, ametisse jäi senine aednik. Eelkõige seati korda vasakpoolse maja esine, sest sinna, endisesse direktori korterisse, seadis end sisse 1. Diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson.

Eesti sõjaväe kätte jäi seminar 15 aastaks, seejärel algas II maailmasõda. Kool oli erinevate sõjavägede käes, kes majast eriti ei hoolinud.

Rakvere Õpetajate Seminar 1919 - 1932

11. juunil 1919.a. määrati Rakvere Õpetajate Seminari direktoriks Voldemar Raam. Tema esmaseks ülesandeks sai koolihoonete tagasisaamine sõjaväelt ja õpetajate majas asuvalt nakkushaiglalt. Juulis lahkusid sõjaväeosad ja ka haigla ning koolimaja kordaseadmiseks tuli teha põhjalik remont.

Esialgu lükati õppetöö algus oktoobrisse, kuid remondiga ei jõutud valmis ja kool alustas Pikal tänaval Viru  Maakonna Reaalgümnaasiumi ruumides. Jaanuaris 1920 lõhkesid peahoones proovikütmisel radiaatorid ja seminar oli sunnitud kolima Malla mõisasse.

Kõigele lisaks tuli veebruaris sõjaväe ülemjuhataja korraldus seminari hoonete üleandmiseks Eesti Rahvaväe III diviisile haigemaja paigutamiseks neisse, kuna sõja tagajärjel kardeti Virumaal puhkevat suuremaid taude. Kuigi III diviisi staap tahtis seminari ruume jäädavalt endale võtta, õnnestus direktor Raami energilisel vastuseismisel siiski hooned tagasi saada. 

15. juunil 1920 toimuski hoonete üleandmine seminarile. Ülevõetud hoonetes jätkati korraldustööd, nii et suve lõpupoole võidi sisse kolida oma majja. Septembris 1920 sai õppetöö alata. Niisutussüsteem ja elektrijaam ei töötanud, kuid veevärk, kanalisatsioon ja keskküte olid korras. Ärarüüstatud aula sai uue näo, kui endise kabeli kohale ehitati näitelava.

Korrastati ka kooli ümbrus. 1921.a. istutati seminaristide poolt pärnaallee - igal poisil nimeline puu - mis läks ilusasti kasvama. Eramajade poole istutati samuti puid, mis nüüdseks on suured ja auväärsed põlispuud. Rajati ka lillepeenrad, hekid, õppe- ja katseaed. Spordiväljakut eriti välja ei ehitatud, tunnid toimusid ka majade taga lepikus. Seal lähedal paemurruaukudes, mis kevadel olid vett täis, katsetati varajase suplusega.

1932.a. suveni toimus kooliruumides elav tegutsemine varahommikust hilise õhtuni.

Rahutu aeg 1917 - 1919

23. veebruarini 1918.a. õppisid direktori korteris ainult seminari viimase kursuse lõpetajad. Peahoone oli sõdurite käes. Aulas kisti maha keisri pilt ja lõhuti laiali ikonostaas, pidutseti ja laamendati. Aula all teisel korrusel lõhkes granaat ja tegi põrandasse suure augu. Ruumide kütmiseks paigaldati plekkahjud ja suitsukorsten juhiti õhulõõridesse, mille ehitus oli paraku puidust. Pööningul puhkenud tulekahju avastati õnneks ruttu ja suuri kahjusid ei järgnenud.

Veebruari lõpus võtsid kooli üle saksa väed, seintele pandi sildid  „Saksa riigi varandus” ja kõik, mis sobis, tassiti laiali, mis ei sobinud,  näiteks õpikud ja õppevahendid, neid müüsid saksa sõdurid Rakvere turul.

1918.a. lõpul saksa väed lahkusid ja kuni 1919.a.  suveni jäi maja eesti sõjaväe kätte. 20. juulil 1919.a. taotles haridusministeerium hoonete koolile tagasiandmist.

Rakvere Õpetajate Seminar 1912 – 1918

Aastal 1909 tekkis Venemaa haridusministeeriumis küsimus õpetajate seminari asutamise kohta Riia õpperingkonnas. Ettepanekud tehti seminari avamiseks just Eestimaa kubermangus, kus polnud ühtki sarnast kooli. Esimese hooga pakuti nelja kooli rajamist  Kuressaares, Joaorus, Mustvees ja Võrus. Ajapikku langesid teised kohad ära ja sõelale jäi Joaoru. Seda kohta peeti sobivaks vene elanikkonna vahetu naabruse tõttu – nii arvas Riia õpperingkonna kuraator S. M. Prutšenko. Seminari rajamise eesmärk oligi tugevdada vene keele, õigeusu ja keisrivõimu positsiooni. Paraku aga Narvas sobilikku maad ei saadud. 24. märtsil 1910. a pöördus kuraator Prutšenko Rakvere linna poole eraldada koolile 4 tiinu maad hoonete, aia ja katsepõldude jaoks. Rakvere linn lubaski. 1911.a. oli võimalik veel see, et Eestimaa kubermangu ei tule mingit kooli, vaid raha suunatakse vene sisekubermangudesse, et sealsed seminari lõpetajad suunata tööle Balti kubermangudesse. Nimelt kardeti, et kohalikust rahvusest noored kasutavad olukorda „kitsaste rahvuslike eesmärkide” saavutamiseks. Riia õpperingkonna kuraator oli siiski arvamusel, et seminari lõpetajad on suutelised kasvatama lapsi vene riikluse vaimus ja hoiatas, et  kui jäädakse kooli loomisega hiljaks, võivad kohalikud baltisakslased ette jõuda.

Seminari asukoha küsimus lahenes alles 1912.a. augustis, kui ettepanek rajada kool Rakverre esitati õpperingkonna kuraatori poolt Venemaa haridusministrile.

Kooli juhatajaks määrati Riia õpperingkonna rahvakoolide inspektor Aleksander Vassiljevitš Orlovski, kes asus kohe tegema kooli asutamise eeltöid. 1912.a. oktoobris asuti koolina tegutsema Tartu tn. 132, nimetuseks küll veel Joahimstalskaja Utšitelskaja Seminarija. 1913 .a asutati selle juurde ka 2-klassiline harjutuskool.

Ehitamiseks saadi krediiti 131 328 rubla. Ehituse projekti koostas Riia õpperingkonna arhitekt A. Gieselbasch. 1913.a. sügisel alustati ehitustöödega.

22. mail (vkj 9. mail) 1914.a. toimus pidulik nurgakivipanek. 1. augustil olid peahoone välistööd valmis ja asuti kõrvalhoonete ehitamisele. Septembris otsustati, et vasakpoolse maja esimesele korrusele tuleb ehitada direktori korter. Laatsaretile jäeti 2. korrus.

Muudatus tehti ka parempoolse elumaja juures – keldrikorrusele ehitati saun ja pesumaja.

Samal ajal tuli kõne alla õigeusu kiriku ehitamine. Kuna hoone oleks tulnud liiga kallis, piirduti altari ja ikonostaasi rajamisega saali. Ka kellatorni ehitamisest loobuti.

Nii muutuski saal kirikuks, kui jumalateenistusel tõmmati lahti mõlemad uksepooled ja nähtavale tulid ikooniseinad selle taga asuva altariruumiga. Tavalisel ajal olid uksepooled kinni ja siis ehtis seina Nikolai II elusuurune portree. Aula laes rippus kolmeringiline kroonlühter, mis vajadusel säras elektrituledes.

Uue maja ehitustöödega saadi valmis sügiseks, 1915.a.  Orlovski aktiivse tegutsemise tulemuseks oli oma jõujaama saamine. Esimene maja Rakveres sai elektrivalgustuse!

Lisaks sellele oli koolis oma keskküttesüsteem ja ventilatsioon.

Alumisel korrusel paiknesid kooli juhtkonna ruumid, köök, söökla ja võimla, teisel korrusel väike saal vahetundide tarbeks ja kolmandal magamistuba õpilastele. Kõikidel korrustel olid ka klassid.

Peahoone ette rajati munakivisillutisega ringtee ja sõidutee Piiri tänavani ning nende äärde jalgteed. 22. septembril 1916.a  toimus kooli pidulik sisseõnnistamine.

Kool sai töötada veidi üle kahe aasta, kui tulid pöördelised sündmused. Veebruarirevolutsiooni järel võeti A. Orlovski vene õpilaste mõjutusel direktori kohalt maha ja hoone läks sõjaväele.